Luulet sinu süles

hardunult mul soov on kuulda

alati kui kurb

või rõõmus olen ma,

soov on kuulda.

Tuleb keegi

lausub oma laule,

valusaid ning helli

Sinu süles kuulata neid tahan

..

Tahaks midagi öelda, aga sõnu ei ole.

Taevas vaid teab
kuidas saab
nõnda kalliks muutuda
nii märkamatult keegi võib puutuda
sinu südant ja seepärast
taevas vaid teab kuidas saan
seda öelda, oodata.
mil vaikid minul et silma vaadata
Kui lausud sõnu JAA.

What a wonderful life!

Vahel juhtubki see ime, et kui ma kedagi ei otsi, tuleb ta minu juurde ise ja ootamatult ja toob endaga päikest ja sära ja rõõmu kaasa. Hea, et selliseid imesid harva juhtub, sest siis oskan ma neid paremini hinnata.

Ma tunnen millestki puudust.
See võib olla stabiilsus kõiges. Kunagi ei või teada, kas kõik keeravad selja ja jätavad üksi või mitte. Iial ei tea, kas raskel ajal on keegi reaalselt kõrval või peab kõigega üksi hakkama saama. Iga hommik tõusta tundega, et tegelt ei leia ma enam ammu millelgi tähtsust...
See võib olla ka püüd millegi saavutamiseks. Inimesed annavad imekergesti alla ja loobuvad endale tähtsatest ja olulistest inimestest liiga lihtsalt. Nad ei taha kannatada ja proovida ja vastu pidada ja nad ei jõua sinnani välja, et mõista, et nad vajavad teineteist. Aga ju siis pole piisavat motivatsiooni pingutamiseks näha ega tunda neis endis. See on kurb, et nii kergelt käega lüüakse.
Päris kindlasti tunnen ma puudust naerust. Iga päevaga jääb üha vähemaks põhjusi, mis panevad naeratama ja ajavad naerma. Nagu mingi haigus, mis iga päevaga süveneb ja rasket koormat sunnib kandma. Ja vist ei leidu arsti, kes sellele haigusele ravimit oskaks soovitada.
Ma tunnen millestki veel puudust. Aga seda ei oska ma sõnadesse panna. Lihtsalt tühi tunne on.
m.S.

silmakirjalik?

Mis on halba inimesel, kes andestab solvangud, haigetsaamised ja reetmised, kuid neid ei unusta ning eal ei usalda enam? Ning samas, mis on halba inimesel, kes esimesel võimalusel keerab selja, valetab ja räägib taga, petab ja veab alt? Imelik on see, et asendus-sõbranna kohta räägitakse samu, isegi identseid sõnu, kui eelmisegi kohta. Kas siis ka finaal tõotab tulla samasugune nagu eelminegi- klatš ja kõmu? Aga ei põe, sest ei tunne puudust sellistest inimestest. Karvavõrdki. Sest nii madalale kui mina suudan langeda, suudab tema vaevu tõusta. Ja see pole mitte lohutus, vaid rahulolu. Mõni lihtsalt peab tähelepanu jaoks ületamatuid tegusid tegema, ning endale ebaõnnestumist mitte tunnistades kibestuma ning selle kellegi peale välja valama. Vot see on hale. Aga ju siis muudmoodi ei osata. Kahju sellisest. Mitte õelus, vaid reaalsus ja tõsi on selle nimi. Congratulations!
M.S.